Teisipäev

Eile oli pidu. Rumeeniapidu, kus jõime omatehtud samakat, mille tagajärjel Kädi haaras hommikul esimese asjana krabiseva veetopsiku järele ja mina ei lükkasin äratuskella poole kaheksast kümneni edasi. Sööma me hommikust väga ei jõudnud. Kädil käisid neelud kurgi järele ja siis ta läks sinna viimasel minutil hiilima.

Poolakad olid eile väga hoos ja avaldasid imestust, et meil polegi 3 liitrit viina igaühel kaasas nagu neil. Pärast kella 12 ei suutnud nad enam millegi üle imestada. Kuna ma olin asjalik ja ei tahtnud nendega mängida, siis Kädi ja Nele näod olid suht paljutõotavad kui nad mingi aeg tuppa tulid ja ütlesid, et nende perverssusmeeter on ületatud keskimselt rõvedate joomismängudega ja nad ei suuda enam. Tuba 211 on saanud uue kuulsuse. Samuti itaallased, kes tegelt on albaanlased.

Söögisaali on juba üles pandud mingid soojendid, mis aga pannakse tööle alles siis, kui me sööma lähme ja siis kui lõpetame, on tuba mõne kraadi võrra suurem.

Täna on juba rahulikum päev ja hakkame harjuma süsteemiga: kõik jäävad hiljaks, söök jahtub maha kiiremini kui sa kahvli jõuad sisse lüüa, Saapa karvase vööümbrusega, mis pidevalt välgb ja korraks su kõnevõime halvab, Vampiiri põrnitseva näoga, suitsuhaisuga koridoris, imeliku lõhnaga toas, surve ja sooja vee muutliku meelega, väikeste elektrikatkestustega, tuulise ilmaga (täna vähemalt ei saja), inglimängu mõttetusega jne.

Tänase päeva saladuskatte tõstsid armeenia piffid, kes ütlesid Gelile, et ta näeb välja nagu Bree ja Kädi on mingi mitte nii blond filmistaar. Me Lauraga oleme mittemidagiütlevad. Nele magas, me ei teagi, kas ta meenutab kedagi või ei.

Keelefeil vol 1

Üks piff ei võtnud harjutusest osa. Keegi läheb teda lohutama:

"It is ok, you have a headace...." Geli ja Laura kuulevad: " It is ok, you have a d**k"  

Järgnes paar mõistmatut pilku ja pisarateni naeru.

***

Ülesandeks oli kirjutada enda kohta kolm õiget väidet ja üks vale.

Eestlased kuulevad: "Write three fuits and one li(m)e.."

***

Sõna, mis peaks tähistama "evaluation", hääldub kui "evolution". Kogu aeg.  See pole enam isegi naljakas. Ok, tegelt on ikka.

***

Last minute call

Ehk siis kuidas me siia tulime. Saime meili, et konverentsiel Türgis on pakkuda viis vaba kohta, millele tuli reageerida samal päeval. Olles küll erinevates kohtades, tabas meid sama mõte: why not!

Kohtusime kõik reedel Tallinnas Alo juures ja pidasime maha kiire koosoleku. Siis Solarisse, mõned eesti toidud kotti ja siis kiirelt koju, et kohtuda juba vähem kui 12 h pärast sadamas. Ehk siis kiire värk.

Kädi jõudis reedel veel Tallinna peale paarutama, ma jõudsin vaid kahe käega peast kinni hoida ja mööda Tallinnat kortetivõtmeid ja hiljem korterit otsida.

Sadamas võrdlesime kohvrite suurust, värvi, kuju, arvu ja mida iganes veel. Nelel oli eriti lõbus, sest ta otsustas tulla ainult käekotiga, samas kui Laura kohver keeldus suurest raskusest edasi veeremast, kui siis vaid külg ees. Laevareis oli unine, vaatasime õllekohvreid vedavaid soomlasi,  Kädi paljastas kohe oma suurimad saladused (konfidentsiaalsusele vihjates ei saa neid avaldada), Laura varjus oma vammuse alla suures hirmus laeva põhja minemise ees ning Nele tõukas suures frustrtsioonis ühe lapse pikali.

Helsingis oli veel külmem, sõime mäkkis, Kädi ei ostnud endale puhtaid sokke (hiljem on see oluline) ja siis trippisime eestlasest bussijuhiga lennujaama, kus saime end pinkidele kerra kerida ja veidi magada. Palju nalja sai ka jõulupuude all, mis olid juba lennujaama üles pandud.

Uudiseks oli meile passikontrollimasin, mis kohati oma tuledega meenutas kasiinot. Sealt läbi minnes saime vista väga mugavatele magamistoolidele, kus ma kohe magama jäin. Teised said lennujaama ajakirja pilbasteks lugeda. Lennuk oli kõige lahedam, kus me olnud oleme: suur, hea toit, tv (koos südantliigutava ahvifilmiga, panin Gerli jaoks taskurätikud vargsi kõrvale). Kanalilt nr 6 tuli muusikat, mida kõrvakalpid suutsid väja mängida.

Türgis oli KÜLM!! Igal pool oli niiii külm! Lennujaamast võtsime kiirelt mertoo, siblisime end bussijaama, mis oli nii inimes täis, aga nad olid abivalmid ja juhatasid meid lõpuks õigele bussile, kus sai süüa ja hakkiva pildiga tv-d vaadata. Nii nüüd sokkidest. Nimelt, kui Vello (nimed muudetud) need ära võttis, tuli bussistujardss mingi arbussilõhnalise vedelikuga põrandat üle pritsima, et juustuhais kõiki ei tapaks. Poole öö pealt ärkasime selle peale, et keegi pesi mingi musta molluskit meenutava nuustikuga aknaid. Gerli ärkas võpatades oma ilusast unest ja pidi suure hirmuga mulle sülle ronima. Grupijuhina lohutasin ta uuesti magama.